Veeringe looduses
Aurumine
Aurumine kui füüsikaline protsess
Aurumine on vedeliku osakeste väljumine vedelikust läbi tema vaba pinna.
Aurumisega väljuvad need vedeliku pinnakihis olevad osakesed, mille soojusliikumise kiirus on keskmisest suurem.
Suurema kiirusega osakeste lahkumisel vedelikku jäävate osakeste keskmine kiirus langeb, mis väljendub temperatuuri languses.
Et vedeliku temperatuur aurumise jooksul säiliks, tuleb soojust juurde anda. Vedeliku kohal olevas aurus või õhu ja auru segus toimub ka vastupidine protsess – suurema kiirusega auru osakesed lähevad vedeliku sisse tagasi ning tõstavad sellega vedeliku temperatuuri.
Küllastatud auru korral (suhteline niiskus 100%) on vedelikust väljuvate ja sisenevate osakeste hulk tasakaalus ning aurumist (summaarset osakeste väljumist vedelikust) ei toimu.
Dalton on leidnud seose
E = b(es-e)
kus E - aurumine (vedeliku vooluhulk läbi pinnaühiku),
es - küllastav aururõhk veepinna temperatuuril,
e - tegelik aururõhk etteantud kõrgusel veepinna kohal,
b - empiiriline koefitsient.
Looduses toimub veeringes aurumine põhiliselt vabalt veepinnalt (enamus maailmamerest, ligikaudu 90%), mullapinnalt, taimedest ja ka loomadest. Reeglina on vee aurumine ookeanilt suurem kui sinna langevate sademete hulk ja maismaal vastupidi.
Põhja- ja pinnavee tagasivooluga saab ookean oma vee pikkamööda maismaalt tagasi (jõeveed jõuavad merre).
Aurumine on energiat nõudev protsess, vajalik energia tuleb peamiselt päikeselt (aga ka Maa sisesoojuse arvelt).
Atmosfääri ülemistes kihtides veeaur kondenseerub õhurõhu vähenemise ja temperatuuri alanemise tõttu (kondenseerumisel teatavasti vabaneb soojus).
Kui kondenseerunud osakeste suurus ületab õhu üleslükkejõu poolt ülevalhoitavat, hakkab sadama.
Sademete langedes vabaneb teine osa vee potentsiaalsest energiast, mille ta sai aurumisel päikeselt.
Osa sellest energiast vabaneb veel veevooluna jõgedes (ka hüdroenergia on päikeseenergia).
Osa veest aurub maapinnalt või transpiratsiooni teel taimedest, osa aga filtreerub läbi pinnase, jõuab vett mitteläbilaskvate kivimiteni ja moodustab põhjavee.
Aurumine on vedeliku osakeste väljumine vedelikust läbi tema vaba pinna.
Aurumisega väljuvad need vedeliku pinnakihis olevad osakesed, mille soojusliikumise kiirus on keskmisest suurem.
Suurema kiirusega osakeste lahkumisel vedelikku jäävate osakeste keskmine kiirus langeb, mis väljendub temperatuuri languses.
Et vedeliku temperatuur aurumise jooksul säiliks, tuleb soojust juurde anda. Vedeliku kohal olevas aurus või õhu ja auru segus toimub ka vastupidine protsess – suurema kiirusega auru osakesed lähevad vedeliku sisse tagasi ning tõstavad sellega vedeliku temperatuuri.
Küllastatud auru korral (suhteline niiskus 100%) on vedelikust väljuvate ja sisenevate osakeste hulk tasakaalus ning aurumist (summaarset osakeste väljumist vedelikust) ei toimu.
Dalton on leidnud seose
E = b(es-e)
kus E - aurumine (vedeliku vooluhulk läbi pinnaühiku),
es - küllastav aururõhk veepinna temperatuuril,
e - tegelik aururõhk etteantud kõrgusel veepinna kohal,
b - empiiriline koefitsient.
Looduses toimub veeringes aurumine põhiliselt vabalt veepinnalt (enamus maailmamerest, ligikaudu 90%), mullapinnalt, taimedest ja ka loomadest. Reeglina on vee aurumine ookeanilt suurem kui sinna langevate sademete hulk ja maismaal vastupidi.
Põhja- ja pinnavee tagasivooluga saab ookean oma vee pikkamööda maismaalt tagasi (jõeveed jõuavad merre).
Aurumine on energiat nõudev protsess, vajalik energia tuleb peamiselt päikeselt (aga ka Maa sisesoojuse arvelt).
Atmosfääri ülemistes kihtides veeaur kondenseerub õhurõhu vähenemise ja temperatuuri alanemise tõttu (kondenseerumisel teatavasti vabaneb soojus).
Kui kondenseerunud osakeste suurus ületab õhu üleslükkejõu poolt ülevalhoitavat, hakkab sadama.
Sademete langedes vabaneb teine osa vee potentsiaalsest energiast, mille ta sai aurumisel päikeselt.
Osa sellest energiast vabaneb veel veevooluna jõgedes (ka hüdroenergia on päikeseenergia).
Osa veest aurub maapinnalt või transpiratsiooni teel taimedest, osa aga filtreerub läbi pinnase, jõuab vett mitteläbilaskvate kivimiteni ja moodustab põhjavee.