Õhuniiskuse karakteristikud
5. Kastepunkt (tähis τ)
Kastepunkt (tähis τ) on temperatuur, mille juures õhus tekiks küllastus.
Õhu temperatuuri langedes väheneb õhku küllastava veeauru rõhk ja kasvab relatiivne niiskus ning temperatuur, mille juures õhu niiskus jõuab 100 % -ni ongi kastepunkt.
Kastepunkti on võimalik määrata küllastavate veeauru rõhkude tabelist.
Tuleb leida temperatuur, mille jaoks õhus hetkel olemasolev veeauru rõhk on küllastav.
Teades kastepunkti ja õhu temperatuuri saab arvutada ülejäänud õhuniiskuse karakteristikud.
Seetõttu lühidal ilma iseloomustamisel sageli antakse ainsa õhuniiskuse karakteristikuna kastepunkt.
Kastepunkt näitab veeauru hulka õhus.
Kui kastepunkt on temperatuuriga võrdne, tähendab see, et relatiivne õhuniiskus on 100% ja õhk on niiskusest (veeaurust) küllastunud.
Aga loodusest me ei leia ilmselt kunagi (mõeldud on atmosfääris) õhku, mis oleks üleküllastunud.
Niisiis saab olla kastepunkt kas temperatuuriga võrdne, kui relatiivne õhuniiskus on 100 % või madalam, kui õhk pole niiskusest küllastatud. Seega mida suurem kastepunkti ja temperatuuri erinevus, seda kuivem õhk.
Kastepunkt (ehk kastepunkti temperatuur) on temperatuur, milleni tuleks õhu temperatuuri alandada, et õhus olev veeaur hakkaks veelduma ehk kondenseeruma.
Kui maapinna temperatuur langeb öösel allapoole kastepunkti temperatuuri, hakkab õhus olev veeaur murule ja taimedele kondenseeruma, tekib kaste.
Kui tõusvad õhuvoolud jõuavad kõrgusele, kus kerkiva õhu temperatuur langeb kastepunktini, veeldub tõusvas õhus olev aur, muutudes mikroskoopilisteks veepiiskadeks, algab pilvede teke.
Näiteks
Oletame, et õhusooja on 27-kraadi (mõõdetuna meteoroloogiajaamade mõõtmiskõrgusel ehk 2 m kõrgusel maapinnast), õhutemperatuur langeb 6°C kilomeetri tõusu kohta ja kastepunkti temperatuur on 21°C,
saame lihtsalt arvutada pilvede alumise piiri ligikaudse kõrguse.
Seega maapinnalt tõusma hakkav 27-kraadine õhk saavutab 6°C kilomeetri tõusu kohta jahtudes umbes 1 km kõrgusel kastepunkti temperatuuri 21°C ning seal algab ka pilvede teke.
Seega, antud oludes on rünkpilvede alumine piir ligikaudu 1000 m kõrgusel.
Õhu temperatuuri langedes väheneb õhku küllastava veeauru rõhk ja kasvab relatiivne niiskus ning temperatuur, mille juures õhu niiskus jõuab 100 % -ni ongi kastepunkt.
Kastepunkti on võimalik määrata küllastavate veeauru rõhkude tabelist.
Tuleb leida temperatuur, mille jaoks õhus hetkel olemasolev veeauru rõhk on küllastav.
Teades kastepunkti ja õhu temperatuuri saab arvutada ülejäänud õhuniiskuse karakteristikud.
Seetõttu lühidal ilma iseloomustamisel sageli antakse ainsa õhuniiskuse karakteristikuna kastepunkt.
Kastepunkt näitab veeauru hulka õhus.
Kui kastepunkt on temperatuuriga võrdne, tähendab see, et relatiivne õhuniiskus on 100% ja õhk on niiskusest (veeaurust) küllastunud.
Aga loodusest me ei leia ilmselt kunagi (mõeldud on atmosfääris) õhku, mis oleks üleküllastunud.
Niisiis saab olla kastepunkt kas temperatuuriga võrdne, kui relatiivne õhuniiskus on 100 % või madalam, kui õhk pole niiskusest küllastatud. Seega mida suurem kastepunkti ja temperatuuri erinevus, seda kuivem õhk.
Kastepunkt (ehk kastepunkti temperatuur) on temperatuur, milleni tuleks õhu temperatuuri alandada, et õhus olev veeaur hakkaks veelduma ehk kondenseeruma.
Kui maapinna temperatuur langeb öösel allapoole kastepunkti temperatuuri, hakkab õhus olev veeaur murule ja taimedele kondenseeruma, tekib kaste.
Kui tõusvad õhuvoolud jõuavad kõrgusele, kus kerkiva õhu temperatuur langeb kastepunktini, veeldub tõusvas õhus olev aur, muutudes mikroskoopilisteks veepiiskadeks, algab pilvede teke.
Näiteks
Oletame, et õhusooja on 27-kraadi (mõõdetuna meteoroloogiajaamade mõõtmiskõrgusel ehk 2 m kõrgusel maapinnast), õhutemperatuur langeb 6°C kilomeetri tõusu kohta ja kastepunkti temperatuur on 21°C,
saame lihtsalt arvutada pilvede alumise piiri ligikaudse kõrguse.
Seega maapinnalt tõusma hakkav 27-kraadine õhk saavutab 6°C kilomeetri tõusu kohta jahtudes umbes 1 km kõrgusel kastepunkti temperatuuri 21°C ning seal algab ka pilvede teke.
Seega, antud oludes on rünkpilvede alumine piir ligikaudu 1000 m kõrgusel.